Eduard Vilde elu ja looming

Lapsepõlv ja kooliaastad

Eduard Vilde sündis Pudiveres, Paasvere moonamajas 1865. aastal. Vildede moonamaja korteri elutingimused olid teadaolevail andmeil aga kaunis kehvapoolsed. Pärimuse järgi olevat Vilde perekonnal eluruumina kasutada üksainus muldpõrandaga ning kehvapoolse toasisutusega ruum koos sama katuse all paiknenud pisikese loomalaudaga. Et vastsündinud pojale paremaid elutingimusi pakkuda, kolis perekond juba mõned nädalapäevad hiljem Muuga mõisa, kus tulevase sulemehe isal, Jüri Vildel, õnnestus asuda tööle aidamehena. Just Muuga mõisast, kus perekonnal oli kasutada kaks ruumikat, kuid üpris tagasihoidliku sisutusega tuba, sai noore Vilde kasvukodu. Et Vilde isal õnnestus aidamehena töötades perekonda üpriski lahedasti üleval pidada, jäi noorel Vildel piisavalt aega lapsepõlve muretu ning kohustustevaese elu nautimiseks. Vilde ise on oma hilisemates jutustustes lapsepõlvest kirjeldanud erilise imetlusega Muuga mõisa härrastemaja, mille toretsev interjöör koos kauni mõisapargiga oli mõisamaja teenisjaskonna lastele kui salapärane muinasjutumaa, kus tohtis mängida üksnes pererahva kodust eemaloleku ajal. Muretu lapsepõlve kõrval süübis noore Vilde mällu aga ka traagiline seik mõisamaja aiast, kus relvastatud soldatid armutult talurahvale ihunuhtlust jagasid. Kuigi väike Eduard oma silmaga peksmist tunnistama ei pidanud, jättis toimunu noormehe hinge sügava haava, andes talle hilisemas elus ainestikku "Mahtra sõja" peksusteenide emotsinaalseks kirjeldamiseks. 
Siit ilmneb ka lapsekingades Vilde suur tähelepanelikkus ümberkaudsete inimeste ning mõisa- ja külaelu suhtes. Juba varases nooruses meeldis Vildele jälgida kohalikke inimesi ja nendevahelisi suhteid, mistõttu teda igati uudishimulikuks lapseks võis nimetada.
Lapsepõlve mängulusti segunes aga peagi ka õppimiskohustus, mis algselt noormehele erilisi raskusi ei valmistanud. Ema Leenu Vilde õhtuste ettelugemiste najal õppis Eduard tundma nii Jannseni "Postimeest" kui Koidula "Ojamöldrit" , tehes esimesi samme õppimise raskel teekonnal. Kuigi Eduard varajases nooruses lugemist oma lemmiktegevuste hulka ei liigitanud, õppis poiss ema juhendusel juba kuue aastaselt lugema.

 

Muuga mõisa peahoone. Pildi allikas: http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=47&page_start=&table=Persons

Pärast kodust algõpetust viidi Eduard Vilde 1875. aastal tädipoeg Eduard Brunbergi (Bornhöhe) eeskujul Tallinna, kus noormees alustas suurte raskuste kiuste õpinguid Kentmanni elementaarkoolis, kus ta erinevalt oma tädipojast Eduardist nägi kurja vaeva matemaatiliste teadmiste omandamisega. Maksulise kaheklassilise algkooli Vilde küll lõpetas, kuid kreiskooli sisseastmiseksameil kukkus ta läbi. Taaskord oli Vilde komistuskiviks matemaatika ning seetõttu tuli noorukil asuda kursust kordama. Et samas koolis noormees kursust kordama jääda ei saanud, otsutas ta oma teadmisi täiendada linna esimeses elementaarkoolis ehk D. Wietingi algkoolis. Õppides seal 1878. aastal ühe semestri, oli noormehel edasine haridustee valla. Edasi õnnestuski noorel Vildel jätkata  õpinguid Tallinna Kreiskoolis. Tallinnas õppides elas Vilde oma tädi juures ning kasvas koos tädipoja Eduardiga, kes oli temast paar aastat vanem ning märksa lahtisema peaga. Sel perioodil võttis Vilde osa ka teatritegevusest, mängides kaasa “Lootuse” seltsis koos tädipoja õe Juliega.

Tallinna Kreiskool, kus Eduard Vilde õppis, oli läbinisti saksakeelne ja saksameelne. Kreiskooliga tuli Vildel leppida sellepärast, et gümnaasiumis õppimisel puudusid tema perekonnal majanduslikud võimalused. Kooli tase oli  üsnagi nõudlik ning lisaks suurtele lünkadele matemaatikas kujunes Vilde teiseks komistuskiviks hariduslikul teel peatselt ka puudulik vene keele oskus, mistõttu soovitati tal pool aastat enne lõpueksameid, 1882. aastal, koolist lahkuda.
 Kreiskoolis õppimise ajal lõi “eesti rahvuslik liikumine” just laineid ja see kiskus kaasa ka Vilde. Ta oli haaratud C. R. Jakobsoni “Sakalast”, “Kalevipojast”, Koidulast ja eesti rahvaluule väljaandeist, kandes õppejõudude ärritamise ning rahvusliku protesti eesmärgil koolis kaasas "Kalevipoega". Selle pinnal arenesid noorel Vildel juba varakult tõelised vastuolud kooliga.

Koolis oli Vilde pannud siiski tubli aluse oma haridusele. Noor Vilde armastas palju lugeda ning tema lemmiklektüüriks olid saksa kirjanikud. F. Hoffman, G. Nieritze. Teda huvitasid kirjeldused kaugetest maadest, geograafia-, etnograafia- ja ajalooalased raamatud. Vilde ratsionalistlik mõtteviis hakkas arenema juba varajases nooruses, ilmnedes selgelt tema suhtumises religiooni. Kreiskooli lõpuklassis oli olnud väike ratsionalistlike huvidega poiste sõprusring, kes omavahel usu- ja loodusteaduslikke küsimusi arutasid ning esimesi samme materialismi poole astusid. Selle ringi teotahteliseks liikmeks oli ka noor Eduard Vilde.

Eduard Vilde arengus oli eriline koht ka teatril. Vildest sai juba varajases nooruses lavakunsti harrastaja ja ihaleja. Teater hakkas noort Vildet huvitama juba 14-aastaselt.

Tallinna Linnateatri mitmekülgne repertuaar oli Vildele tõsiseks ja sügavaks mõjuvaks esteetiliseks kooliks kirjanduse- ja lavakunsti alal. Siit sugenevad ka esimesed ja otsesed mõjutused Vilde varasematele töödele, aga ka kogu ta loomingule.

Sammud kirjandusliku teekonna suunas

Vilde reis Peterburi täditütar Kuusiku perekonda pakkus palju uut tema elus. Elu suurlinnas oli 17-aastasele noorukile esimene pikem reis. Just see reis andis noorukile uut julgust hakata kirjanikuks. Nii saigi teoks Vilde esimene pikem ilukirjanduslik teos “Kurjal teel”, mille tegevus hargneb Peterburi suurlinlikus miljöös. Teosega "Kurjal teel" oligi kõigest 18aastane sulemehest õpipoiss  pannud nurgakivi elukestvale, rahutule, aga samas  äärmiselt sisukale kirjanikupõlvele. 1883. aastal kirjutatud kriminull “Musta mantliga mees” viis noorukese sulemehe muuhulgas ajalehe “Virulane” toimetuse liikmeks, mis oli ühtlasi Vilde esimeseks päris töökohaks. “Virulase” toimetuses töötas Vilde muuhulgas ka nukrameelse ning ülimalt tundelise kirjanik-luulemeister Juhan Liiviga, kes oli energilise, elurõõmsa ning kirjanduslikku mängulusti hindava ning viljeleva Vilde täielik vastand.

1884. aasta kevadest alates astus kirjanik-õpipoiss kindlaid samme ka tõlketööde teerajal, mistõttu ilmus noorel sulesepal  pidevalt tõlkeid, sh E. Werneri “Paater Benedict”, G. Hartwigi jutustus. 

1885. aastal oli Vilde kui ajakirjaniku, esimene "välisreis" “Virulase” kirjasaatjana laeval “Alpha” Helsingisse, mis kulmineerus noore sõnameistri  esimene reisikirjaga “Majesteedid Helsingis”.

Pärast “Virulase” juurest lahkumist 1886. aastal lõi Vilde tihedad sidemed K. A. Hermanniga, kes oli Tartus “Postimehe” omanik ja toimetaja. Tehes “Postimehega” tihedat ning jooksvat koostööd, ilmus sel perioodil lehe veergudel ka Vilde romaan “Kaks sõrme” ja raamat “Töömehe tütar”.

1887. aasta detsembris oli aga Vilde “Postimehe” omaniku ning toimetaja funktsioonis, asudes järjekindlusega lehte kultuursemaks looma. Kuigi Vildel puudus veel väljakujunenud ideelis-poliitiline platvorm, andis ta “Postimehele” täiesti uue ilme. Sel perioodil oli Vilde vägagi viljakas ka ilukirjandusliku loomingu alal. 1887. aastal ilmus värske sulemehe uus romaan “Kuhu päike ei paista” ning järgmise aasta esimesel poolel ka mõned pikemad jutustused nagu “Köie pealt”, “Tondid” jt. Viljakate saavutuste kõrval ilukirjandusmaastikul  jätkus Vildel ometi lustlikku meelt pühendumaks  ka oma lemmikharrastusele – teatrile, lüües aktiivselt kaasa “Vanemuise”teatrilavastustes.

1888. aastal lõpetas nooruke sulesepp töö ajalehes “Postimees”. Ligi aastaks kadus Vilde nüüd  avalikkuse puuriva pilgu eest. Ometi oli kõnealune aastakäik sulemehel loominguliselt üpriski viljakas. Noore kirjamehe sulest ilmus samal aastal raamat “Salasidemed”, millele järgnes teos “Rõuge armid” ning hinnatud naljajuttude kogum “Kõdistamise kõrred”. Lisaks eespool mainitud töödele järgnesid kirjaniku varasalvest pikem jutustus “Mustad leegid” ning esimene originaalne saksakeelne jutustus “Der rothe Muljk” ehk “Punane mulk”, mis aitas Vildel pääseda tööle ajaleht “Revalsche Zeitungi” toimetusse, kus ta asus tööle reporterina. Kuid leidis Vilde reporteritöö enda jaoks sobimatu olevat ning otsustas töökohaga lõpparve sõlmida, asudes 1890-nda aasta detsembris elama  Berliini.

Eduard Vilde noormehena. Pildi allikas:

http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=146&table=Scans

Vilde kui kriitilise realismi teerajaja

Berliini-aastatel (1890–1892) kujunes Vilde ühiskondlikuks mõtlejaks, pääsedes võõrsil olles kaasaja kirjandusega vahetumasse kontakti kui kodumaised sulemehed. Vilde suundumist realismi tähistavad 1891. aastal paar Berliinis valminud kirjutist, mis mõlemad ilmusid “Postimehes”. Üks kirjutistest oli juhtkiri, mis kandis nimetust “Mõned mõtted meie kirjanduse kohta”, milles Vilde juhtis ühiskonna tähelepanu kurvale tõsiasjale – nimelt puudus Vilde arvates eesti kirjanikel oskus kujutada oma rahva “laadi, kombeid, mõtteid – ning tegumoodi”. Selle asemel käsitleti Vilde hinnangul oskusetult pigem võõraid rahvaid ning võõrast, tundmatut miljööd. Lisaks manitses Vilde noori kirjanikke loobuma romantikast, soovitades kirjanikel anda välja teoseid “elusatest inimestest, tõelisest elust” ehk realistlikke teoseid.

Vilde teostes on algusest peale täheldatavad teemade tsüklid, mis läbivad kogu tema loomingut. Vahest olulisemana  tuleks siinkohal nimetada aadliku ja talupoja sotsiaalseid suhteid, mis olid kõne all kirjaniku esimeses trükis ilmunud teoses, jutustuses “Musta mantliga mees” üpris romantilises käsitluses. Talupoja ning aadliku sotsiaalsete suhete käsitlemine jätkub aga sulemehe sotsiaalse kõrvaltooniga “Kändudes ja käbides”, omandades kriitilise realismi tähelennu hiljem ilmunud ajaloolises triloogias "Mahtra sõda", "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" ning "Prohvet Maltsvet". Antud teoste kirjapanekul on Vilde kasutanud küll erinevaid kunstilisi lähenemisviise, kuid ometi kannavad kõik eespool loetletud teosed endas üht põhihoiakut: selgelt väljendatud protesti ning hukkamõistu.

Erilist tähelepanu tuleks juhtida ka 1890-ndate aastate algul alguse saanud nn “Vilde-kärale”, mis tasandas tahtmatult teed realismile kui kirjandusvoolule. Eelkõige vajadus kaitsta oma seisukohti, teades, et ta teosed on kriitika tähelepanu fookuses, sundis Vildet oma seisukohti ka teostes rakendama.

Berliinist tagasi jõudnud, peatus Vilde pikemalt maal, koondades oma kirjanduslikku tähelepanu külatemaatikale. Loendamata kõiki Vilde külatemaatilisi teoseid, tuleks siinkohal kindlasti välja tuua teos “Külmale maale”, mis oli ühtlasi kirjaniku väärtuslikem teos tema 1890-ndate aastate sulest. Ühtlasi on Vilde teost "Külmale maale"  nimetatud Eesti varasema kriitilise realismi tippsaavutuseks.

1893-nda aasta lõpul asus uuesti tööle “Postimehe” toimetusse, kus temast sai lehe tegelik toimetaja. Seekordne Tartu periood kujunes aga Vilde loomingus murranguliseks. Just oma teiskordsel Tartu perioodil pühendus Vilde läbi ja lõhki marksismi õppimisele, pannes seeläbi nurgakivi  oma sotsialistlikule maailmavaatele, mida sulemeister järgis elupäevade lõpuni.
Ootamatult sunniti realistlik sõnameister 1896. aastal  “Postimehe” toimetusest lahkuma, mistõttu  olles  katkestanud lehega sideme, asus kirjanik tööle Narva lehe “Virmalise” toimetajana. Tuleb tõdeda, et "Virmalise"päevil andis Vilde lehele hästituntava materialistliku suunitluse, pöörates suurt tähelepanu majanduslikele probleemidele ning tööliste kehvale elujärjele. Asudes kirjanduslikel suunitlustel  Eesti tolleaegsesse suurimasse tööstuslinna Narva, avanes sõnameistri silme ees töölisklassi trööstitu, kurnav ning hall igapäevaelu, mis kinkis paadunud realistile ainulaadse võimaluse hankida ainestikku mõtteis mõlkunud romaani vürtsitamiseks. Nii tutvuski Vilde oma romaani “Raudsed käed” tarbeks tööliste elu- ja töötingimustega, kujutades hiljem romaanis tööliste ränkrasket elupõlve kapitalismi küüsis. Siinkohal on äärmiselt oluline tõdeda, et oma romaanis "Raudsed käed" käsitles Vilde välismaiste kirjanike eeskujul esmakordselt Eesti kirjanduse ajaloos töölisklassi eluolu, tehes seda süvitsi ning piinlikult tõetruult, olukorda ilustamata.

Realismi-aastatel harrastas Vilde lisaks ka naljajuttude loomist, pakkudes rahvale hulgaliselt naerukõdi. Sotsiaalsete teemade käsitlemine oli meeldivalt äratuntav ka sõnameistri naljajuttudes, jõudes nõudlike lugejate ette satiirilises kuues.
Võib julgelt väita, et oma 1890-ndate aaste loominguga saavutas Eduard Vilde vaieldamatu esikoha eesti kirjanduses. Tal võis olla vastaseid, teda kritiseeriti halvustavalt, ent tema ilukirjanduslikku loomingut ning kriitikaalaseid seisukohti tuli arvestada.

Reisijuttude Vilde

Vilde esimene pikem välisreis toimus 1900. aastal marsruudil Riia-Berliin-Dresden-Köln-Pariis-Zürich, mille tulemusena nägi ilmavalgust sõnameistri esimene reisikiri “Kaks kuud Euroopas”. Muljeid reisidelt kajastas rännumehest sulesepp ka ajalehe “Teataja” veergudel, kus lugejatel avanes esmaklassiline võimalus  ammutada reisiseiklusi Vilde jutustusest “Mööda maad ja merd”,. Vilde reisikirju on läbi aastakümnete hinnatud just oma kriitiliste tähelepanekute, loodus-ja kultuurikirjelduste ning sügava sotsiaalse suunitluse tõttu, mistõttu kuulub sulemehe reisijuttudele oluline koht eesti kirjandusloos.

Võitlejapõlv jätkub 

1901. aastal oli Vilde “Teataja” toimetuses kõige suuremate kogemustega ajakirjanik ja kahtlemata kõige parem marksismi tundja. Selle ajajärgu suurtöödeks tuleb lugeda Vilde ajaloolisi romaane, eeskätt tema ajaloolisse triloogiasse kuuluvat “Mahtra sõda”, mille loomiseks andis Vildele tugeva tõuke nii romaani “Külmale maale” probleemistik kui talurahva rahutuste kajastamine. Oma kriitilise realismi paremikku kuuluvas teoses “Mahtra sõda” esitas kirjanik julge ning eesti kirjandusmaailmas seninägematu üleskutse kõigile talupoegadele võitlemaks baltisaksa aadlike kui eesti rahva rõhujate vastu. Ühtlasi oli romaan "Mahtra sõda" sõnameistri kõige aeganõudvamaks ning mahukamaks teoseks, mille kirjutamisprotsess kestis ühtekokku tervelt 3aastat, nõudes sulemeistrilt hulganisti vaevahigi.

Oma ajaloolisse triloogiasse kuuluva teose “Kui Anija mehed Tallinnas käisid” on aga kirjanik kogu süžeelise ehituse erinevalt "Mahtra sõjast" üles ehitanud keerukale isikudraamale.

Seevastu ajaloolise triloogia mahukaima teose “Prohvet Maltsvet” süzeeks oli eestlaste ümberasumine Krimmi aastatel 1861-1862.

Paguluspõlv ja näitekirjandus

Aastast 1907 algas võitlejahingest sõnameistril 10-aastane paguluspõlv, mis tähistas tema elus ja loomingus uut eluetappi. Paguluspõlve algusaastail ilmusid kirjaniku sulest teosed “Leib”, “Tooma tohter”, “Uuel teel”, “Lunastus”.

1912.aastast alates pühendas sulemees oma loomingulise jõu  peamiselt näidenditele, mistõttu sel perioodil valitses kirjanikul ilukirjandusalaselt üpris vaikne periood. Pühendudes nüüdsest peamiselt näitekirjanduse arendamisele, ilmus 1912.aastal ka Vilde esikdraama “Tabamata ime” ,mille oli sõnameister kirja pannud Kopenhaagenis.

1913. aasta aprillis alustas Vilde oma komöödia “Pisuhänna” kirjapanekut, mis nägi ilmavalgust juba  sama aasta detsembris, võites koheselt ka üldrahvaliku populaarsuse.

Vilde kolmas näidend, draama “Side” kanti sulemehe poolt paberile 1916. aasta märtsist kuni 1917. aasta jaanuarini.  Teose põhiväärtuseks on võib lugeda Vilde soovi paljastada kapitalistlikku ühiskonda selle rahavõimuga.

“Mäeküla piimamees” osutus Vilde viimaseks pikemaks eepiliseks teoseks. Psühholoogilise sisuga“Mäeküla piimameest”on läbi aastakümnete peetud ühtlasi Vilde meistriteoseks, kuigi sel puudub erinevalt sulemehe eelnevatest teostest ühiskondlik roll. Siiski võitis teos koheselt rahva suure poolehoiu, kirjutades end vaieldamatult eesti rahva südamesse.

Pärast Veebruarirevolutsiooni lõppes Vilde kümme aastat kestnud emigratsioonipõlv, mistõttu sulemees 1917. aasta aprilli lõpul  Peterburi ja Tartu kaudu Tallinna saabus. Kodumaal ühines Vilde Eestimaa Sotsiaaldemokraatliku Ühendusega, laskis end valida Tallinna linnavolikogusse ning Venemaa Asutavasse Kogusse. Samal ajal tegi ta pidevalt koostööd “Sotsiaaldemokraadile”. Palju tähelepanu pühendas Vilde sel eluperioodil ka teatrile. 1918. aasta juulist alates tegutses ta “Estonia” dramaturgina, kirjutades samaegselt ka hulga  sisukaid teatriretsensioone. Ent ka seekord ei püsinud Vilde kaua kodumaal. Alles 1923. aastal tuli ta lõplikult tagasi kodumaale, tehes hiljem vaid lühemaajalisi reise ja ravikuure – 1927. aastal Ungarisse ja 1930. aastal Siguldasse. Pikema reisi võttis sõnameister ette 1931. aastal Itaaliasse Bolzano-Griesi, kus ta püüdis tulutult  ravida raskekujulist silmahaigust iriiti. Kodumaal veetis Vilde koos kaasa Lindaga suved (ajuti ka talved) peamiselt Narva-Jõesuu kuurortpiirkonnas.

Võitlejahing ka vanaduspõlves

Vanaduspõlves võitles sulemees ägedalt pead tõstva fašisimi vastu, juhtides oma kirjutistes tähelepanu eesti fašisimi tihedatele seostele saksa fašismiga. Vilde asus võitlusse pruuni katku vastu, olles ainuke vanema põlve kirjanikest, kes otsustas fašismile ägedat vastupanu osutada, kustudes eesti rahvast üles võitlusesse oma vabaduse eest. 1933. aastal kirjutas ta lühiartikli “Kintsukaapimine jälle moes ja hoos”, kuid tsensuuri keelu tõttu ei saadud seda avaldada. Artikkel ilmus alles pärast kirjaniku surma 1934. aasta märtsis ajakirjas “Leek”. See oli üks Eduard Vilde lõikavamaid ja sapisemaid satiire, milles kirjanik naeruvääristas Eesti ministrite ja kodanlike kultuuritegelaste ning Eesti Berliini saadiku tallalakkumist Saksamaa fašistlike juhtide ees. Kuigi Eduard Vilde ei pöördunud oma üleskutsetega otseselt töölisklassi poole, leidsid need ometi just töötavate rahvahulkade poolt võimsat toetust. Klassiteadlikud töölised saatsid koosolekutelt ja miitingutelt tänukirju vanale kirjanikule, kes nii tuliselt oli astunud võitlusse rahva õiguste eest. Kahjuks ei õnnestunud suurel kirjanik-võitlejal oma silmaga näha Hitleri ja tema Eesti jüngrite troonilt tõukamist.

Sõnameistri surm ning tema loomingu taasavastamine

Eduard Vilde suri 26. detsembril 1933. aastal ja on maetud Metsakalmistule. Pärast sõnameistri ootamatut surma langes suur kirjanik-võitleja pikkadeks aastateks unustusehõlma. Fööniksina tõusis Vilde tuhast alles nõukogude ajal, mil leiti, et Vilde sotsialistlik maailmavaade sobitus suurepäraselt nõukogude kirjanduse sotsrealistlikkusse raami, mistõttu sai manala teed läinud kirjamehest Nõukogude Eesti kirjanduse tõeline täht.

Teatavasti oli Vilde teosed tõlgitud mitmesse keelde juba kirjamehe eluajal ja tema näidendeid tunti ning hinnati ka välismaal. Ent selllisest menust, mis sai Vildele osaks nõukogude ajal, poleks autor julgenud ilmselt kunagi unistada. Just nõukogude ajal ilmus tuhandelistes tiraažides Vilde uustrükke, jutukogumikke (sõnastus oli korrigeeritud) ning tõlketöid mitmetesse NSV Liidu vennasrahvaste keeltesse. Laialdase populaarsuse osalisteks said ka Vilde näidendid, eelkõige komöödia “Pisuhänd”, mida lavastati üle terve Nõukogude Liidu.

Äärmiselt suurejoonelisena tähistati ka sõnameistri 100. juubelit 4. märtsil 1965. aastal, mis kujunes üldrahvalikuks ürituseks, mida tähistati terves Nõukogude Eestis. Eduard Vilde nimelises kolhoosis pandi juubeliürituste raames alus ka Vilde kirjanduspreemiale, mida tänapäeval annab välja Vinni Vallavalitsus. Preemiaga autasustatakse tänini aasta parimat Eduard Vilde traditsioone ning kirjanduslikke vaateid järgivat kirjandusteost.

Eduard Vilde pärand

Eduard Vilde tegutses sulemehena üle poole sajandi ning tema ilukirjanduslikku pärandit loetakse suuremaks kui ühegi teise Eesti kirjaniku oma. Sõnameistrit võib õigusega nimetada  tõeliseks rahvakirjanikuks, kuna ta mõistis rahva kirjandusalaseid soove ning arenes ise koos rahvaga. Samuti olid Vilde raamatud ühed ainsamad, mis 19. sajandi lõpul suurelt jaolt kõigil Eesti elanikel kodus riiulitel olid, seega võib julgelt väita, et Vilde panus Eesti rahva lugema õpetamisel märkimisväärne oli.

Ajakirjanikuna püüdis Vilde juba õpiaastaist alates tuua tolleaegsesse trükisõnasse enam hoogu, mõtete värskust, aktuaalsust, tabada lugeja huve, õpetama lugejat sotsiaalselt mõtlema. Süüvides sügavuti publitsistikasse, ilmneb, et sulemehe publitsistikas oli tugev sotsiaalse kriitika element, mis tihtipeale põnevasse följetonisündmustikku põimituna saavutas omaaegses ajakirjanduses suurima löövuse. Sõnameistri panuseks oli ka omaaegsete ajaleheartiklite tõstmine senisest kirjeldavast laadist süvendatud vaatluse ning nähtu ühiskondlikku analüüsi tasemele.
 Noore algava sulemehena võõrutas Vilde oma nalja ja põnevusjuttudega lugejad järelromantismi vesistatud ilutsemisest. 1890-ndatel aastatel võitles sõnameister hoogsalt  realismi eest ning õpetas rahvast otsima kirjandusest elutõde. Uue sajandi esimesel kümnendil ergutas ta oma suurejoonelise ajaloolise triloogiaga “Mahtra sõda”, "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" ning "Prohvet Maltsvet" rahvast teadlikult jätkama võitlust oma põlisvaenlaste, baltisaksa feodaalide vastu ja lausus välja revolutsioonilise idee: rahvas peab ise endale õiguse kätte võitlema ja kui selleks teist teed ei leidu, ka relvad haarama.
Pagulusaastail rikastas Vilde eesti kirjandust kunstiküpsete realistlike teostega ja sai kirjanduslikku kõrgklassi kuuluva draamakirjanduse rajajaks. Väiksem pole siinkohal  ka Vilde osa teatriarvustajana. Aastakümnete vältel juhtis ta üdsuse tähelepanu meie lavakunsti mahajäämustele või teistele kitsaskohtadele teatri elus. Seega ei ole liialduseks rääkida Vildest kui teerajajast Eesti teatriarvustuse alal.
Vanaduspäevil esines Vilde julge rahvatribuunina võimsa vastulöögiga demokraatiavastastele jõududele, kes ähvardasid pimedusse uputada eesti rahva.

Armastus

Eduard Vilde abiellus esimest korda 1891.aastal endast neli aastat noorema tütarlapse Antonie Gronauga, kes oli sündinud vallaslapsena Varssavi kubermangus. Kahjuks ei toonud kooselu õnne ega rõõmu kummalegi osapoolele, mistõttu abielu hiljem lahutati. Hilisemas elus tavatses Vilde meenutada oma seitse aastat väldanud kooselu Antoniega kui oma elu suurimat viga, mis mürgitas nii tema enda kui Antonie elu pikkadeks aastateks, kuna teineteise jaoks oldi nii hingeliselt kui vaimselt võhivõõrad.

1905.aastal, olles endiselt maapaos, alustas Vilde kooselu noore ja andeka Linda Jürmanniga, kellega ta töötas koos "Uudiste" toimetuses. Algselt loobuti kiriklikust laulatusest, kuid 1922.aastal lasi paar end siiski ametlikult registreerida. Vilde ise on öelnud, et kaasa Linda oli tema elu ainus ja tõeline sõber, kellega tal algas isiklikus elus viimaks elupäevade lõpuni kestnud rahuperiood.

Eduard Vilde ja Linda Jürmann 1905.aastal. Pildi allikas:

http://www.kirjanikemuuseumid.ee/kirjanik/eduard_vilde