Juhan Liivi elu ja looming

Lapsepõlv

Juhan Liiv sündis  1864. aastal Riidmas Peipsi lähedal.  Peres kasvas juba 4 poega ning oodati tütre sündi. Paari aasta möödudes kolis pere elama Rupsi külla. Kuna Liivide maad olid ühed kehvematest, oli vanematel raskusi nii laste koolitamise ja kasvatamise kui ka majandusliku toimetulekuga, mille tõttu neid ka pilgati.

Liivi tervisehädad said alguse varakult: esines seederikkeid, vettekukkumise tagajärjel tekkisid ka läkaköha ja rinnahaigus. Peale selle oli ta väga valiv nii toidu kui inimestega,  eelistas üksinda olla ja vältis teistega suhtlemist. Teda narriti tema pika, kõhna ja kahvatu välimuse pärast. Juba lapsest saati armastas Liiv looduses viibimist.

Niipea kui ta oli lugema õppinud, sai see tema elupõliseks kireks. Kirjutamist õppis Liiv on vendadelt. Umbes 10-aastasena pandi Juhan Naelavere külakooli, kus antav haridus keskendus peamiselt usuõpetusele.

Naelavere koolmeister pidas Juhanit eeskujulikuks ja tubliks, kuid eraklikuks õpilaseks, kes tundis piinlikkust oma kehvade riiete pärast. Kooli kõrvalt jäi Liivil aega ka viiulit õppida, kusjuures ka kõik tema vennad olid viiulimängijad. Juhan Liiv tundis muusika vastu sügavat huvi. Arvatavasti käis ta koolis kolm talve, kuid oli sunnitud katkestama, sest tema vanematel polnud piisavalt materiaalseid võimalusi ning nad tundsid muret ka poja tervisliku seisundi pärast.

Oja talu, kus elas Juhan Liiv

Wikimedia Commons, pildi autor Ivar Leidus

Haridustee

1879. aastal sai Liiv (15-aastasena) oma õpinguid jätkata Kodavere kihelkonnakoolis. Õppimist raskendas tema tervislik seisund, muidu sai ta hakkama, vaid matemaatika valmistas raskusi.  Ta suhtles ka rohkem kaasõpilastega. Tema kehalised haigused olid kõigile näha, kuid vaimsed probleemid jäid esialgu varjatuks.  Kodavere kihelkonnakool asus looduskaunis paigas ja võib arvata, et just seal tegi Liiv esimesed luulekatsed. Siiski jätkas ta muusikukarjäärist unistamist. Umbes 17 aasta vanuselt jättis Liiv õppimise pooleli.

1882. aastal asus Liiv Avispea kooli  õpetaja kohale kuna tema vend oli raskesti haigestunud ega saanud ise enam töökohal jätkata. Kuigi ta oli vaid 18-aastane ja viibis seal veidi üle aasta, oli sellel ajavahemikul suur roll tema loomingus, sest just seal sai temast kirjanik.  1883. aastal tagantati Liiv ametist, sest kogu Avispea kooli tabas rõugehaigus. Liiv naases terveks saades vanemate juurde Alatskivile.

1883. aasta sügisel naases Liiv Kodavere kooli, kuid käis tundides kui ise soovis, vabandades seda kehva tervisega. Teistega suheldes oli ta kergesti ärrituv. 1884. aastal ei toetanud vanemad enam tema edasiõppimist ning Liiv jäi koju.

1886. aastal jätkas ta õpinguid Hugo Treffneri gümnaasiumis, kuid ta ei talunud distsipliini. Tüdinuna lahkus ta juba sama aasta kevadel. Otsusele aitasid kaasa halb tervis ja terav vahekord Treffneriga.

Liiv kui ajakirjanik

Tänu teistsugusele iseloomule ja katkendlikule haridusele sai Liivist ajakirjanik, mis ühtlasi oli ka tema ainus amet. Ta mõtles regulaarselt ka oma ajalehe loomisest. Liivi esimene töö oli ajalehes Virulane, kus üheks tema kolleegideks oli Eduard Vilde. Viimane oli täielik vastand Liivile - lõbus, kõike kergelt võttev ja tervisest pakatav.  Koos töötades tekkis neil mitmeid lahkhelisid. Varsti taipas Liiv, et ei ole veel ajakirjaniku ametiks valmis ja lahkus.

1887. aasta septembri alguses astus Liiv kirjavahetusse Sakala omanikuga. Nad said kokkuleppele ning kirjanik kolis Viljandisse. Liivist sai lehe omaniku Jüri Peedi abiline. Alguses oli ta töökohaga väga rahul, kuid üsna pea sattus masendusse. 1888. aasta augustis ta  lehes Sakala enam ei töötanud, teadmata põhjustel ei saanud Liiv enam Peediga läbi. 1889. aastal muutis Liiv meelt ja jätkas tööd Sakalas, kuid ka see katse lõppes samamoodi. Rahatu ja kodutu Liiv oli sunnitud naasma Treffneri gümnaasiumisse, kust ta ka abi leidis.

1890. aastal jätkas ta tööd Olevikus, mis jäi tema viimaseks ajakirjanduslikuks töökohaks. Uues toimetuses Tartus olid paremad tingimused kui Sakalas. Võib arvata, et tol ajal oli Liiv oma vaimse ja kehalise küpsuse tipus.  Liiv tüdines aga varsti ja hakkas oma tervise pärast muret tundma. Sama aasta jaanipäeva paiku Avispeal mõistsid juba lähedasedki, et kõik pole korras. Pidev töötamine oli kirjaniku ebastabiilseks muutnud.

1891. aastal jäi Liiv kõhutõppe, mis raskendas töötamist.  Liivil tekkis soov kirjanikuks hakata, kuid ta mõistis, et see pole nii lihtne. Olevikus töötamine ei parandanud Liivi olukorda ei majanduslikult ega tervislikult, kuid ta sai lihvida oma kirjanduslikke oskusi. Peale mõnda aega töötamist otsustas Liiv toimetusest lõplikult lahkuda ja iseseisvaks kirjanikuks hakata.

Juhan Liivi proosalooming

Liivi kirjutisi on kõige enam mõjutanud lapsepõlve maastikud, olud ja inimesed, nt sugulase Märt Liivi jutustused erinevatest seiklustest.

Luuletajana arenes Liiv pikalt, tema esimesed luulekatsed on pärit aastast 1882. Aastatel 1888-1892 tegeles ta peamiselt proosaga, kirjutades idüllilisi tellimustöid, mis ei olnud kooskõlas tema enda meeleseisundiga. Kõige vanem Liivi jutustus on „Peastetud“, mis ilmus Sakalas. Esimesi isiklikke motiivne on märgata teoses „Nööpnõel“.  Paraku pole Sakala ajajärgu looming just kõige viljakam ning tema selleagsed kirjutised ei toonud eesti kirjandusse midagi juurde.

Eriti hoogsalt tegeles Liiv proosaloominguga aastal 1890, mis ühtlasi oli ka esimene aasta Oleviku juures. 1892. kirjutas Liiv ühe oma tuntuima teose „Vari“. Samal aastal andis ta välja ka kogumiku, kus olid tema varasemad ajalehtedes ilmunud teosed, k.a „Peipsi pääl“.

Teose „Vari“, mille esialgne pealkiri oli „Kui seda metsa ees ei oleks“, valmimiseks kulus 8-9 päeva. Kirjutades oli Liiv optimistlik ning uskus, et on meistriteosega valmis saanud. Teose autobiograafilisus tuleneb tegevuskohast, kus Liiv oli oma lapsepõlve veetnud, nende kirjeldused ühtivad. Veel on põhjust arvata, et inspiratsiooni ammutas Liiv oma isa juttudest, mis rääkisid teoorjuse ajast. „Vari“ on väljapaistev, kuna tol ajal puudusid jutud, kus oleks käsitletud rahva elu ja iseloomu.

1892. aastal otustas Liiv endale kirjanikunimeks Juhan võtta, eelnevalt kandis ta nime Johannes. Tõenäoliselt muutis ta nime eestistamise eesmärgil. 1892. aastast kuni oma elu lõpuni oli Liiv elukutseline kirjanik.

Liivi luuletused

Liivi loetakse väärtuslikuks luuletajaks alates aastast 1894. Sellest ajast pärineb ka luuletus „Kui tume veel kauaks sinu maa“.  Valdav osa tema loomingust on kirjutatud haiguse ajal, säilinud luuletused on suures osas pärit aastatest 1894-1911. Enamuse oma töödest põletas Liiv meeltesegaduses, kuid toibudes luuletas ta samas vaimus edasi.

Kui tume veel kauaks ka sinu maa

Kui tume veel kauaks ka sinu maa
ja raske su koorem kanda,
kui enam ei jõuaks, ei jõuakski ka
sa soovide siniranda.


Täht süttib ehk taevas su üle veel,
lill tärkab suhaua pinnast,
ja sinu mõte ja sinu meel
kord tuksub su rahva rinnast -

ja liigub ja loob ja lehvitab
ja kaunid radasid rajab,
su rahva koda see ehitab
ja põlvest põlveni kajab.

Oluliseks osaks Liivi luuletustes on loodusluuletused, kus peegeldub tema armastus lindude, lillede ja looduse vastu.  Ta on oma töödes kirjeldanud kõiki aastaaegu ning eesti maastikke. Siiski on teada, et kõige armsam oli talle sügis.

Sügise

Igav liiv ja tühi väli,
taevas pilvine;
jõuan tulles metsa äärde,
tuleb nõmmetee.

Männi roheline sammet,
üksik metsatee:
pedak heleroheline,
kask kuldkollane:

Pedak heleroheline,
kask kuldkollane!
Nõmm on sügisele
langend kaenlasse.

Rahvuslik luule on äärmiselt oluline osa Liivi loomingust, 1890-ndate algul oli ärkamisaja elurõõm vaibunud ning isamaalist luulet ei kirjutatud. Kuid kui leidsid aset venestamine ja sisemine langus, tundis Liiv inspiratsiooni,  ta sai ennast isamaaga samastada - nad mõlemad olid haiged.

Ta lendab mesipuu poole
(3. salm)
Oh sina, kes oled sa väljamaal,
kuis õhkad sa isamaa poole!
kes väljamaal oled raskel aal —
kuis ihkad sa tema poole!
Ja puhugu vastu sul surmatuul
ja lennaku vastu surmakuul —
hing tõuseb isamaa poole!

Eripära

Väidetavalt peitub Liivi luuletuste eripära selles, et ta mitte ei kirjutanud vaid kannatas nad. Tema luuletused on ootamatu sisuga ning lugeja ei suuda lõppu ette aimata. Juhan Liivi ainukese mõjutajana on mainitud Heinrich Heinet, kuid südamelähedased olid talle ka Lermontov ja Aleksei Koltsov. Liivi hilisemas loomingus mõjutused puudavad, seal peegeldub vaid Liivi enda tundemaailm.

Liivi mõju

Mitmed luuletajad on saanud mõjutusi Liivilt ning mõnel määral on neid peetud ka Liivi loomingu jätkajateks (nt J. Mändmets ja J. Lintrop). Siiski ei toonud Liivi lüürika värskendavat mõju tolleaegsesse kirjandusse, sest tema tööd ilmusid hiljem. Sellegipoolest leiab Liivi mõjutus nii G. Suitsu kui ka E. Enno teostes. Hoolimata sellest, et Liivi loomingut on palju tõlgitud, jäävad mõjutused eesti kirjanduse piiresse, sest väärtuslikumat osa tema loomingust ei ole võimalik tõlkida.

Juhan Liivi koos teiste eesti  suurkujudega on kasutatud Loone Otsa näidendis „Koidula Veri“.  Etenduses kujutatakse Liivi kui Lydia Koidula ja tsaar Aleksander II ühist poega, kellel on õigus Poola troonile.

Vaimuhaigus ja kurvad aastad

Juba lapsepõlvest saati kannatas Liiv neurasteenia all. Esimesed tagakiusamisideed tekkisid tal olukordades, kus ta tundis täielikku tüdimust. Sellistel hetkedel muutusid tema arusaam reaalsusest ja inimhinnangud ülekohtusteks - seda nii sugulaste, töökaaslaste kui ka hoolitsejate puhul.  Eriti lõi Juhan Liivi vaimne tasakaal kõikuma suure väsimuse või pingutuse ajal, nt mõne teose kirjutamisel.  Tervist halvendas ka Liivi hoolimatus toidu suhtes, sest kirjutades unustas ta söömise.

Kõige kurnavam oli Juhan Liivi „Varju“ kirjutamine. Hoolimata sellest, et protsess võttis aega vaid 8-9 päeva, oli see kirjaniku niigi nõrgale kehale liiast. Peagi mõistisd tema tuttavad, et mees on vaimuhaige. Liivi nõrgendasid mitmed ebaõnnestumised „Varjuga“. Ta oli eeldanud kiiret kuulsust ja raha, kuid tegelikult keeldusid mitmed kirjastajad Tartus teost avaldamast.  Õnneks anti 1894. aastal raamat välja Tallinnas, kuid siis oli Liiv juba vaimuhaige.

1893.a märts - 1894. a märts on kõige kurvem periood Juhan Liivi elus, tema vaimuhaigus süvenes ning kirjutised puuduvad.

1894. aasta veebraris leidis aset käsikirjade põletamine. Tema seisukord muutus ohtlikuks nii kirjanikule endale kui ka lähedastele (esines vägivaldusust). Sama aasta märtsist juunini viibis ta Tartu närvikliinikus, kus põdes läbi haiguse ägedama järgu.

Aastatel 1895-1902 ei olnud paljud inimesed kindlad, kas Liiv üldse veel elab, sest temast ei olnud midagi kuulda. Siiski astus mees kontakti välimaailmaga ja kirjandusega aastal 1902. Loomingu poolest oli periood rikas, 1904. aastal ilmus kirjatööde kogumik.

Lisaks tagakiusamishirmudele tekkisid kirjanikul ka väärkujutlused oma isiku, mineviku ja tuleviku kohta - näiteks arvas ta enda olevat Poola kuningas, keda rahvas troonile ootab. Hoolimata kehvast vaimsest tervisest jätkas ta luuletamist.  Samasse ajajärku kuulub ka kuulus juhtum - toimus Estonia teatri ehitamine ning Liiv oli raha puudumisel soovinud oma riided sinna annetada, kuid linnavaht takistas teda.

Viimased kaks aastat tema elust on äärmiselt nukrad – Liiv hääbus nii kehaliselt kui ka vaimselt ning ei kirjutanud enam.  Peale pikka haigust suri Liiv 18. novembril 1913, ta oli siis 49-aastane.

Peale surma avaldasid kõik ajalehed talle järelhüüdeid ja meenutasid suurkuju heade sõnadega.

Juhan Liivi haud Alatskivil
Pildi autor Irina Ivanova

Armastus

Liivil oli kaheksa aastat kestev romaan Liisa Goldinguga, kellelega ta pidas regulaarselt kirjavahetust ning  keda ta usaldas kõige enam. Just Goldingule kirjutas Liiv nii oma rahamuredest kui ka kõigest muust elus toimuvast.  Nende romaan lõppes kurvalt ja ootamatult, sest Liiv oli liialt haige, et seda jätkata. Juhan Liiv ei unustanud Liisat siiski kunagi täielikult ning naine jäi talle mälestuseks headest aegadest.