Tolle aja mõjukaimad toimetused olid Postimees ja Olevik, kusjuures kaheks silmapaistavamaks kirjanikuks kujunesid just Juhan Liiv ja Eduard Vilde. Nende kahe erinevad iseloomud ja ellusuhtumine takistasid teineteise mõistmist ning nad pilasid teineteist oma kirjatöödes. Vilde kirjutas teose „Suguvend Johannes“, mida lugedes tundsid mitmed luuletajad (k.a. Liiv), et nende au on riivatud. Vildet hakati süüdistama plagiaatide tootmises, eriti suureks vastaseks kujunes Olevik. Vaen ei kestnud kahe kirjaniku vahel siiski kaua, väidetavalt olid nad juba esimesel kohtumisel ära leppinud ning Liiv suhtus Vildesse heatahtlikult, tunnustades viimase kohta eesti kirjandusloos.
